Ameerika esseist Lewis Hyde kirjutab oma raamatus “The Gift”, et kunstiteose puhul saavad nii kunstnik kui ka publik tasuta anni. Selle loomiseks vajalik inspiratsioon, anne on justkui ilmutis, taevalik kingitus...
Teos või toode, mis meile korda läheb, meid liigutab... Me võtamegi seda, sealt saadud tunnet kui kingitust...
Ta muudab meid paremaks, targemaks ja kohustub midagi vastu andma, mitte ilmtingimata selle teose loojale, vaid elule enesele...
Arenenud ühiskondades, kus on kadunud võitlus iga leivaraasukese pärast, on kogukond ja iga inimene selle sees elu kvaliteeti paremaks muutmas... See ei seisne ainult oma materjaalse, vaid ka vaimse heaolu kindlustamises. Me tahame paremat enesetunnet, me tahame hommikul hea tundega ärgata, me tahame teha midagi head, et tunda rahulolu millegi sellise tegemisest. Kinnitada endale, et elan, tunnen, järelikult olen olemas ning kurnatus, rutiin, ränk töö... Sellel kõigel on mõte... Mõte paremast tulevikust... LUNASTUS...
Kui enne kasutas majandus ära meie jõu, siis nüüd on ta üha rohkem haaramas meie loovuse järele...
Pole juhus, et kunst, teadus, sport, hoolekanne jne. on traditsiooniliselt organiseeritud kingimajandusena. Nad on emotsionaalsed ning kõrgest moraalist kantud tegevused, mille müümine on justkui patt, kuid... Siiski on need valdkonnad turumajanduse loogikale allutatavad: igale nõudmisele on pakkumine ja igal pakkumisel on hind...
Toimub vastastikune liikumine kus nii kingi- kui turumajanduse piirid on hägustumas. Majandusõpetused mis tõid edu 20 sajandil on oma tarkuse minetanud. Kätte on jõudnud inimlik, hooliv, kunsti ja kultuurile orienteeruv aeg... Toimingute ja tegevuste jada mis näoga pöördunud üha rohkem inimeste endi poole. Suhtlemine ja suhete aluseks olevad tõekspidamised on muutunud ühiskonna liikumapanevaks jõuks ka rahaliselt.
Internet, portaalid, mobiilside, muusika, televisioon, reisimine, tervis, vaimne heaolu, mugavus, elamused on vaid osa neid tööstusharudest mis üha enam haaravad meie aja. Loovad uusi töökohti, uut mõtlemist, olemist, vaimsust, RAHA... Üha enam peab ärimees olema looja ja looja ärimees. Üha rohkem dikteerib turg seda mida luua ja kuidas loodu tooteks muuta,kuidas see toode maha müüa. Üha enam müüakse tooteid läbi emotsiooni...
Inimesed on hakanud emotsiooni ostma. Kiire elutempo, jätkuv vajadus ennast kõigega kursis hoida, mitte kaotada kontroll oma aja üle, muudavad hetked mis mõeldud puhkuseks seda väärtuslikumaks.
Et veelgi paremini panustada töösse, olla veelgi edukam, seda kvaliteetsem (loe elamusterohkem) peab olema vaba aeg. Juhusteks jääb vähem- ja vähem ruumi, meil ei ole lihtsalt nendeks aega.
Kingimajandusest on saanud tööstusharu mille kasvavat edu me hetkel jälgime.
Inimene kui isiksus ja selle isiksusega seotud vajaduste rahuldamine on teadvustumas tähtsaima eesmärgina elus, igas mõttes...
M e e n e d . eu
|
