Matrjoskade võidukäik suveniiriäris

08.04.2005

Tallinna vanalinna suveniiriäri aastakäive ulatub keskeltläbi 40 miljoni kroonini. Enamiku müügitulust neelavad viiele-kuuele põhitegijale kuuluvad poeketid...

Eesti suveniiriäri valitsevad Frolovid, Zlobin, Issajeva, Maksimenjuk ja Ðarejev, kellele kuuluvad poeketid pakuvad aastas Eestit külastavale ligi 3 miljonile turistile valdavalt Lätist, Leedust, Venemaalt ja Poolast pärit meeneid. Tallinna vanalinna suveniiriäri aastakäive ulatub keskeltläbi 40 miljoni kroonini. Enamiku müügitulust neelavad viiele-kuuele põhitegijale kuuluvad poeketid. Tallinna vanalinna enamikus suveniiripoodides saavad õnnelike nägudega turistid aga tegelikult petta – müüdavad meened pärinevad tihtipeale hoopis Lätist, Leedust, Poolast ja Venemaalt. Ühe edukama suveniirimüüja OÜ Longiflorum omanik Vladimir Frolov keeldub ütlemast, kust tema poodides müüdavad meened on sisse ostetud. “See on ärisaladus,” kinnitab enam kui 50protsendilise rentaablusega tegutseva firma juht lakooniliselt. “Puhtalt Eesti oma suveniire on meil vähe pakkuda ja seda põhjusel, et neid lihtsalt ei ole või siis on neid raske kätte saada. Küll võin öelda, et meil on kõige kvaliteetsem kaup. Ma ei ole huvi tundnud, kust meie konkurendid oma kauba sisse ostavad.” Longiflorum on juba mitu aastat järjest teeninud head kasumit. Toompeal avatud poele lisandus eelmisel aastal samas kõrval veel teinegi. 2003. aastal teenis ettevõte 5,4 miljoni kroonise käibe juures 3,3 miljonit krooni puhaskasumit. 2004. aasta majandustulemusi Frolov ei avaldanud, öeldes vaid, et kasvasid nii müügitulu kui ka puhaskasum. See on andnud võimaluse ka kinnisvara ostudeks sealsamas Toompeal. Palvele kohtuda Äripäeva fotograafiga vastab Frolov eitavalt: “Mul ei ole mingit huvi end Eestis reklaamida. Mind ei huvita ka soomlased, kel on Tallinnas käies hoopis muud huvid. Meie põhilise ostjaskonna moodustavad lääneeurooplased ja ameeriklased.” Giidid toovad turistid kohale Konkurentide väitel on edukamate meenekaupluste menu taga kokkulepped giididega, kes toovad kruiisituristid bussidega poe ette või selle lähedusse ning justkui juhuslikult suunavad huvilised suveniiripoodi. Vanalinnas pakutava suvenii­rivali­kuga tutvudes jääb mulje, et kogu müüdav kaup pärineb ühest allikast. Keraamilised majakesed on ilmselt pärit Leedust, merevaigutooted Leedust ja Lätist, matrjoðkad Venemaalt või siis siinsamas valmistatud. Osa kaupa pärineb ka Poolast. Tädikesed, kes kampsunivirna ees sokki koovad, on tihtipeale fiktsioon – kudumid on valdavalt masinaga valmistatud. Vaid mõni aasta tagasi meenete müügiga alustanud OÜ Baltic Suveniir ainuomanik Natalja Maksimenjuk kummutab Frolovi väited oma kauba paremast kvaliteedist: “Kui nad ise ei tooda, siis võib arvata, et pakutav kaup pärineb samast allikast. Ma ei näe siin erilist taseme vahet. Meie ise kasutame kauba hankimiseks vahendajaid või ostame otse tootjatelt.” Maksimenjuki sõnul on nende neljas poes pakutavatest suveniiridest veidi üle poole valmistatud Eestis. Samas kinnitab ta Frolovi sõnu, et Eesti oma tootjaid on vähe. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu esinaine Liivi Soova, kes on ühtlasi nelja kauplust pidava OÜ Kodukäsitöö juhataja, on aga veendunud, et eesti käsitöömeister viib oma tööd slaavihõngulisse poodi viimases hädas. “Kahjuks saab Tallinna külastav turist meenepoodides eesti käsitööst väära pildi. Poed on sisustatud eestlase silmale võõralt, pigem slaavipäraselt. Isegi eesti käsitöö pähe müüdavate kampsunite muster ei tugine meie rahvakunstile. Meie Kodukäsitöö ei suuda aga vene konkurentidega sammu pidada. Kui meie püüame eesti käsitööd elus hoida, siis nemad ostavad kuskilt hulgi oma kauba odavalt kokku ning müüvad seda suurt vaheltkasu lõigates.” Eetika küsimus Ka juba aastaid Bogapoti kaubamärgi all Pikas jalas keraamikaateljeed ja kauplust pidava OÜ Kinaver omanik Georg Bogatkin arvas, et eesti käsitöölised ei soovi oma töid slaavihõngulistele kauplustele müügiks pakkuda: “See on eetika küsimus. Vähemasti need turistid, kes meie ateljees käivad, on rääkinud, et neid ei huvita suveniirid, mida nad saavad ka mujalt, näiteks Venemaalt osta.” Üks väheseid erandeid, kes lisaks suveniiride müügile pakutavat kaupa ka ise toodab, on OÜ M. Villadisain. Mitukümmend inimest tegeleb valdavalt villast ja linasest esemete valmistamisega. Vajalike seadmete ostmisse on investeeritud mitu miljonit krooni. Näiteks 2003. aastal teeniti ligi 9 miljoni kroonise käibe juures 3,4 miljonit krooni puhaskasumit. Firma ainuomanik Margarita Issajeva keeldus paraku küsimustele vastamast. “Üks kord juba kirjutati meist ja midagi positiivset selles ei olnud. Meid tembeldati nagu teisigi matrjoðkade müüjaks,” vahendas Issajeva sõnu tema abiline Aleksandr. Kuuest suurimast poeketist kuulub eestlastele vaid üks Allikas: Äripäev